You can be anywhere when your life begins

Päästetud nädalalõpp

2012-01-28T18:24:00.001+02:00

Mees võttis pangaautomaadist raha välja. Samal hetkel, kui kviitungi tasku pistis ja minekut tegi, möödusin mina. Märkasin, et ekraanile jäid mingid küsimused. Jalutasin edasi, kuid tundus kahtlane - pöörasin siis ringi ja läksin tagasi. Vajutasin mõned korrad no, lõpetasin tehingu ja volaa, kaart tuligi välja. Õnneks jäi mees enamvähem meelde. Haarasin siis kaardi ja jooksin talle järgi. Enne ülekäigurada sain ta kätte - ütlesin, et unustasite selle vist maha ja pistsin kaardi pihku. Mees oli segaduses ja ütles thank you, thank you very much! Aga ma olin siis juba tagasi Solarisse jooksmas, et ise raha välja võtta ja bussile jõuda.

Hiljem koduteel olles, mõtlesin, et oleks pidanud ikka üle kordama talle, et Eestis saab enne raha ja siis kaardi, ärgu unustagu.

Olen kindel, et see mees räägib oma sõpradele seda teistmoodi edasi. Kindlasti oli ta mõtetes juba kuskil vanalinna pubis, kui raha välja võttis. Kergel sammul astus ristmiku poole. Ja siis äkki tuli mingi õhetavate põskedega kohalik, rääkis midagi oma haldjakeeles ja pistis talle pangakaardi kätte. Lähemal vaatlusel selgus, et tema oma lausa.

Aga mulle oli hea tunne garanteeritud. Heategu toob ikka õnnetunde südamesse. Samas võis seda tekitada ka üks õlle, mille ennist ära tarbisin.

Blitz

2012-01-27T19:40:00.001+02:00

The Curse of the Blitz is a curse that results in the victim missing epic, and sometimes miraculous, occurances. The effect is so strong that the victim's absence is sometimes thought to be the very cause of the epic events.
The Curse of the Blitz was named for named for Wesleyan University student Matt Blitz who left the school just before it became co-ed. The curse was passed on to Davey Beaterman then Jerry Windheim. In 1997, Jerry passed it on to Steve "The Blitz" Henry who would remain cursed for over a decade.

The night before Thanksgiving of 2010, Steve would briefly pass on the curse to his friend Ted Mosby. Ted missed an epic evening but was fortunate enough to pass it on to Barney Stinson almost immediately. In the short time that Barney was cursed, he would miss numerous events from his friends accidentally ending up in the Thanksgiving Day Parade to a coin landing on its side. However, Steve's freedom from the curse would be short-lived as, at the close of the Thanksgiving festivities, the curse would again return to him. (Blitzgiving)

Olen kuulnud mõningaid jutte, et olen saanud selle needuse endale peale. Õigemini kuulnud lugusid pidudes -üritustest, kuhu ma ei saanud minna, kuid mis kujunesid eepilisteks.
Luban proudly seda kanda, aga olgem ettevaatlikud eks, kunagi ei tea, kes on järgmine.

A jug fills drop by drop*

2012-01-26T00:01:00.000+02:00

Hakkasin meditatsioonikursusel käima. Uudishimu aina kasvas. Kaks korda on juba kursus olnud. Mõned korrad veel ees. Mõte, et olen kunagi Indias kuskil templis lootoseasendis ei tundugi enam nii ebareaalne.

Muidugi mediteerimise õppimisega pole nii, et keegi seda õpetust lusikaga suhu ajab - ikka ise tuleb enda sees tööd teha ja harjutamiseks aega võtta.

*Buddha

Eilne leivategu

2012-01-17T23:15:00.001+02:00

Kui Kaija Kuldariga Mäepealsele jõudis, oli Kristjanil juba leib ahjus.

Mmmm, mis muud. Järgmise korrani.

Ausalt või?

2012-01-15T13:57:00.000+02:00

Mees rääkis bussis telefoniga. Kurtis kellelegi, et täitsa lõpp, kodus polnud ühtegi paari aluspükse. Huvitav, kas tuli ilma siis?

Väsinud tüüp klubis. Kurdab, et pole ikka kassiinimene, sest nad ronivad igalepoole ja hüppavad ja hõõruvad jne. Aga naine võttis kassi.

Pangakaardiprobleemidega tüüp tahab jooki välja teha. Kumbki kaart ei toimi. Baarmen annab alla, või siis ei taha piinlikkust valmistada ja annab joogid tasuta.

Hommikul kell kuus koju jõudes soovisin taksojuhile head õhtut.

Unfinished business everywhere

2012-01-04T23:41:00.000+02:00

Mul on nii palju häid öökapiraamatuid (kuigi kappi pole), kuid päeva lõpuks sätin end ikka Big Bang Theory saatel padjale.

Nüüd neli vaba päeva tulekul. Hea variant oleks üks raamat ühe päevaga. Alustades või lõpetades Andy Warholi filosoofiaga näiteks.

2012

2012-01-02T00:35:00.000+02:00

Kuigi päris lubadused pole veel kirjas, on rahulolu küsimus õhus. Ja kui olla rahul tööl, kodus ja puhkehetkel, siis see ju ongi tähtis.

Eilne uue aasta tuleshow ja tants ja trall läks ootuspäraselt, kuid võib öelda, et ka positiivselt üllatavalt. Kui oli 00.00, siis mäletan vähem rakette, rohkem emotsioone.

Seltskond oli kirju, ja meie Kerliga ka. Kindel on see, et 2012 tuleb eriline.

-... ja nii palju on veel teha-näha-proovida...

Fingerprints

2011-12-29T12:18:00.000+02:00

"If heaven is a place upon your skin"

Killukesi jõuluõhtust

2011-12-28T14:30:00.000+02:00

Sinitaevas täheke, kui sul aega väheke

2011-12-25T23:27:00.002+02:00

Ühed väga soojad ja kodused jõulud on nüüd selja taga. Nalja ja rõõmu küllaga, samuti jagus põnevaid kinke kõigile. Ja neid viimaseid sai lunastada väga muheda jõuluvana käest.

Täna olin juba tagasi linnas tööpostil. Ei tea, kas oli põhjus luksuslikus ripsmetuššis, mille jõulupakist sain ja täna kasutasin, või milleski muus, aga igatahes teietas mind üks töökaaslane - ja ise kõigest paar aastat noorem. Ehk siiski kaasaantud viisakus.

Saladus

2011-12-22T17:15:00.000+02:00

Põhiline küsimus ja mõte, millele püütakse leida sobivat vastust. Kui tundub ka, et vastus käes, näitab praktika siiski vastupidist. Millegipärast jääb alati midagi puudu... millegipärast alati midagi nagu kättesaamatuks.

Jääb loota, et 2012 saab selle lünga rahulolevalt täita.

Pilt siit

Imagination

2011-12-15T23:39:00.000+02:00

Nino is late. Amelie can only see two explanations. 1 - he didn't get the photo. 2 - before he could assemble it, a gang of bank robbers took him hostage. The cops gave chase. They got away... but he caused a crash. When he came to, he'd lost his memory. An ex-con picked him up, mistook him for a fugitive, and shipped him to Istanbul. There he met some Afghan raiders who took him to steal some Russian warheads. But their truck hit a mine in Tajikistan. He survived, took to the hills, and became a Mujaheddin. Amelie refuses to get upset for a guy who'll eat borscht all his life in a hat like a tea cozy.

*Pilt:Flickr

Vanad lubadused

2011-12-15T16:06:00.000+02:00

Mul on 16 päeva aega, et nendest lubadustest veel tegemata lubadused ellu viia.

Get a job.

Find a man.

Do some training.

Don't forget nature, animals, children, old people.

Be active.

Drink less alcohol.

Practise something new - French, Chinese or whatever.

Take on adventures.

Spend more quality time at home (it means - help mom)

Visit Hiiumaa.

Read more books.

Drive by car in Tallinn (yourself!).

Complement this list.

Reality

2011-12-11T16:37:00.000+02:00

The more alive I'm getting, the more dead my blog gets.

And nobody knows

2011-11-17T00:46:00.001+02:00

Wõõkend

2011-11-14T23:30:00.002+02:00

Üksteist hetke sellest pimedast novembrikuu nädalalõpust, mil õdede-nelik käis Võrumaal.

Film, mille esilinastus pidi meie teada olema 11.11.11. kell 21 Võru kultuurimajas Kannel, kuid mille asemel oli hoopis küla kõige kõvema venna pidu, jäi meil reede õhtul vaatamata. Sujuski meie jaoks mõnusalt - liikusime koju ja veetsime närveldavad hetked jalgpalli vaadates ning juurvilju närides.
Läksime siis hoopis laupäeva õhtul seda filmi vaatama. Kai ja Valmar liitusid ka meiega. Täitsa lõpp tahtsin selle filmi ajal nii mõneski kohas öelda, aga vahva oli - ikkagi oma eesti asi.

Ma arvan, et see võis olla see hetk, kui kõik endale mõnuga pooljääs krevette sisse ajasid.

Laupäeva õhtune peo-eelne meigikool, mida Kelli läbi viis. Muidugi võõpasime end kõik korralikult üle. Ja kuigi ühtegi uut hilpu, mille me päevaselt kaltsukatiirult saime, selga ei pandud veel, olime endale saanud kena tagavara järgmisteks kordadeks.

Kuuldes, et maja lähedal mäepeal ootab meid kohe eriti pikk neoontuledes auto, tuli seda sädelust ikka korralikult panna ju :)

Mundi talu tüdrukud Kütiorust, tagataustaks mängisid Tiiu lemmiklood ning auto veeres mööda väikseid augulisi kruusateid Piusale, ja mujale ning täitsa Võru linna välja.

Soe oli meil kõigil muidugi, missest, et Piusal tundusid esimesed lumehelbed maas olevat.

Väiksed õed, kes polegi ju väiksed tegelikult; või siis äärmisel juhul vastavalt vajadusele. :)

Pühapäev oli hall, aga kodune. Jõudsime sõita Võrust koju Ülase tallu, isadepäevakommid ja -kallid edasi anda ning siis Tallinnasse end pakkida. Kuskil poole maa peal tuli mulle isegi eluvaim tagasi sisse.

Aga see nädalavahetus oli vinge, ja need maagilised numbrid ning mõnusad seigad jäävad meelde.

111111

2011-11-11T11:11:00.000+02:00

Eelmine aasta 10.10.10 kuupäeval, olin Saaremaal ja mõtlesin, et see jääb eluks ajaks meelde kui oluline päev. Mitte nii väga, kuigi mäletan küll, mis toimus.

09.09.09. oli Portugalis, polnud ka midagi erilist sel päeval.

Tänaseks on juba palju üritusi sellele maagilisele kuupäevale jõudnud. - Eesti jalgpalliajaloo tähtsaim mäng, Täitsa lõpp ja õdede väljasõit Võrru näiteks.

Kunagi mõtlesin, et oi sellisel aastal ja kuupäeval on mul kindlasti juba mees ja laps ja miskõikveel. Not really.

Muidugi poleks arvanud, et täna kell 11:11 olen rahvusvaheliste lepingute tunnis ja kuulan õppejõudu rääkimas tollindusest ning dumpingust.

Overloaded

2011-11-10T10:58:00.001+02:00

Hommikul ajas mind taaskord üles üks tegelane, kes tahtis padjale, jalge ette või lihtsalt külje alla ronida. Kuigi oleksin võinud rahuliku südamega kella 11-ni magada, olin pool 9 üleval. Tegelikult see variant on isegi hea. Niisiis, aitäh Lotte. Kui mina end püsti ajasin, läks tema ka mu voodist minema. Õigemini, õhukese madratsi pealt. Tundub, et isegi tal hakkas siin ebamugav, seega ronis oma tuppa diivanile.

Väga produktiivne see hommik muidugi pole olnud. Jõin aga teed, tarbisin taruvaiku ning vaatasin youtube'ist kohati naljakaid kohati mõttetuid blogivideosid.

Viimasel ajal neid hommikuid on väheseks jäänud. Kool on esimest korda nelja, või siis tegelikult viie aasta jooksul, üldse hakanud tõsiselt mu aega võtma. Pidevalt on õhus jutud mingist lõputööst ja nende teemadest, millest küll veel aimugi ei ole, aga mis peaksid hakkama juba end vaiksetviisi looma. (Muide, kes siiski ikka ja jälle ja alati ei tea, mida ma õpin - eriala on rõiva- ja tekstiiliala ressursikorraldus) Samal ajal pean ka ju vahepeal tööl käima.

Väga positiivne on see, et käin nüüd trennis ka. Umbes paar aastat on seda plaanitud. Energiat tuleb juurde, ja vajalikel hetkedel lööb pea selgeks.

Praegu aga lähen kooli, et kuulata ühe šhotlasest välislektori loengut smart textiles'ide kohta. Kaks loengut on olnud juba ning mõlemas on ta rääkinud ka anekdoote, kui märkab, et auditooriumil hakkavad silmad vägisi kinni kiskuma. Iseenesest on teema täiega põnev.

In heaven, the cops are British, the lovers are French, the food is Italian, the cars are German, and the whole thing is run by the Swiss.

In hell, the cops are German, the lovers are Swiss, the food is British, the cars are French, and the whole thing is run by the Italians.

Katy Perry’s MET Ball dress with silk chiffon and over 3000 color changing LEDs by CuteCircuit.
Jutt kleidi kohta siit

Amy Wintersi Smart Collection, millest ei ütleks isegi ära.
Lugu sellest on siin

Selline suund tekstiilivaldkonnas mulle meeldib. Ja see teema on tõsiselt p õ n e v !

INTERROGATION

2011-11-03T16:03:00.000+02:00

I ask them to take a poem

and hold it up to the light like a colour slide

or press an ear against its hive.

I say drop a mouse into a poem
and watch him probe his way out,

or walk inside the poem’s room
and feel the walls for a light switch.

I want them to waterski
across the surface of a poem
waving at the author’s name on the shore.

But all they want to do
is tie the poem to a chair with rope
and torture a confession out of it.

They begin beating it with a hose
to find out what it really means.

Billy Collins

Autunno a Roma

2011-11-01T23:15:00.002+02:00

Esimene hetk, kui Ryanari lennukist maha ronisime ja mõned kraadid pehmemat õhku tundsime, olid meil mõlemal Enolaga pöidlad püsti.

Väike free spirit Anna oli meil Terminis vastas, koos oma crazy sõbranna Gaya'ga. Mõlemad Bulgaaria tüdrukud, kes hetkel veel Roomas õppimas.

Kui arvasin, et mina olen üsna ükskõikne inimene, kui vaja või mitte vaja, siis tuli välja, et Gaya hoopis rohkem. Tema selline mõnus kulgemine ja lohakus oli kohati päris naljakas kõrvalt vaadata.

Ööbisimegi nende korteris, mis oli sinisel metrooliinil Garbatella peatuses. Korteris elas peale meie veel kaks Itaalia kutti ning üks mees. Tüübid kuulasid koguaeg Radioheadi ning tõmbasid erinevaid ürte ning see mees palvetas erilistmoodi igapäev. Ta on budist, ning elatub ehete tegemisest ja nende müümisest. Ostsime endalegi talt mõned kulinad - metallist tehtud ja tõesti väga ilusad. Rahvast oli küll palju seal, kuid ruumi samuti; lisaks oli meil oma balcony, koos poolkuivanud suurte taimede ning lauaga. Kahjuks aga reisi lõpuks muutus ilm selliseks, et väga seal enam istuda ei tahtnud.

Ei ole vist üllatav, et esimesed päevad möödusid meil Rooma tänavaidpidi. Kõige loose'im giid oli Anna kindlasti, kuid tema üllatuseks olime meie Enolaga kohati vist veel ükskõiksemad. Ja nagu ma Gaya kohta tema olekut juba enne mainisin, siis tema meie turistiretkedel kaasa ei löönudki.

Ära said nähtud muidugi Colosseum, Fontana di Trevi, Pantheon, mõned kirikud, mõned piazza'd, mõned mõnusad tänavad. Vaticanis nägime ainult seda suurt väljakut; ninanokkivat nunna ning oranzide mütsidega jaapanlaste gruppi. Oma postkaardid panime ka sealt teele.

Sealsesse kirikusse ja torni ei hakanud kohe üritamagi - järjekord ulatus suure kaarega väljaku ühest äärest teise. Juhuslikult oli tegu just päevaga, millele eelnes vihmane öö ning selletõttu metroo ei sõitnud. Meie ei saanud kodus olles asjast arugi, aga teleris näitas uppuvaid tänavaid ning poolenisti vee sees autosid.

Samal õhtul toimus midagi väga kahtlast ka. Kui Hitchcocki filmi The Birds poleks tehtud umbes täpselt 48 aastat tagasi, siis oleksin arvanud, et olen sattunud võtetele. Nimelt nad olid täiesti hullunud - tuhanded ja tuhanded linnud lendasid majade kohal, kümned ja kümned parved ühinesid ja tegid mingeid kujundeid ja ühinemisi ja maiteamida. Sel ajal all, tänaval, aga jooksid inimesed katuste alla varju või lihtsalt ajaleht peakohal, kuna midagi ebameeldivat langes sealt lausa hordides.

Üldiselt aga, ma neid sealseid kuulsaid monumente ja muid paiku väga taga ei ajanudki, seda enam, et korra olen neid juba näinud, kuid tõesti hea oli lihtsalt mööda Rooma tänavaid ringi jalutada, nautida linna ja inimesi.

Pizza, pasta ja gelato said aga loomulikult söödud, niiöelda koduvein, mida müüakse väikestes poodides plastpudelitesse, sai ka joodud ning mõned suveniirihakatised hiinakatest ostetud. (Plusspunktid minu "veneetsia maskile")

Jäätist limpsisime kõige mõnusamas jäätisekohvikus üldse - Gelateria del Teatros. Mõnus vaikne, ilusas ümbruses iidsete majade vahel, laia valiku ning särtsaka jäätiseonuga. Kui sealt, eelnevat infot teadmata mööda jalutada, ei oskakski arvata, et seal leidub väga head gelatit.

Ühel õhtul tähistasime Anna sünnipäeva. Mõned nende Bulgaaria sõbrad tulid külla ja Gaya vaaritas imehead sööki. Nii suvikõrvitsa-lasanje kui ka mingi muu ahjuroog. Nomnomnom selle peale. Kankutäis veini libises ka kõridest alla, ning enne kui keegi üldse jõudis reaalselt mõelda välja minemise peale, oli Enola siruli tudumas ja üsna varsti mina tema kõrval.

Järgneval õhtul, kui võtsime tõsiselt plaani, et läheme peole, ei otsustanud enam veini kasuks. Kartsime, et varsti saab meie Rooma puhkus läbi, kuid ise polegi veel peole jõudnud.

Hahaa, jõudsime. Colosseumi kandis oli mingi hoone, kus toimus suur party. Selline klubimuusika teema. Enola oli terve aeg näpud püsti, et rämeee, oleme Rooma AJ-il. Lõpus tegi DJ Marcoga pilti ka. Vaikne tüdruk Gaya polnud kohe üldse vaikne, oli alati kadunud ning möllas enamjaolt mingite suvalistega. Ja seda pattu, mida Anna suutis teha, enam ei mäleta..

Teine peoõhtu klubis Saponeria oli aga umbes selline, mida võib näha näiteks mõnes Ameerika filmis. Kulinaid täis ja silmipimestavate vööpannaldega, tuunitud teksades või laiades pükstes mustad kutid, suurte juuksepahmakate ning samasuurte pepudega kohalikud tüdrukud, nii need, kellel raha-aura ümber, kui ka need, kes päevaotsa linna peal LV käekotte müüsid - kõik olid kohal. Pidu oli crazy ja sealsed inimesed veel rohkem.

Kui seal oleks olnud ruumi natukenegi tantsida või seista, kui mu sall poleks pidevalt kuskil kellegi jalge all olnud, ja kui me poleks pidanud järgmisel päeval lennukile minema, oleksime ehk õhtul lasknud hommikusse tiksuda. Koduteel see-eest leidsin viis euri, nii et pool piletiraha sain tagasi.

Tagasi reaalsusesse tulek oli muidugi jälle marsruudil Rooma-Riia-Tallinn, kuid seekord pidime ootama mitu-mitu tundi Riia bussijaamas, et siis varahommikul kodus olla.

Pagasid olid õnneks isegi lubatust kergemad, kuigi Anna poolt Sofiale kingitud hiigelkass piilus kohvri vahelt välja.

Järgmine peatus võikski olla Sofia, see pealinn Bulgaarias. :)

*Sügis Roomas

Mjau

2011-10-15T23:43:00.000+03:00

Peale mõnda päeva, oleks pikalt nii.

Aga üldiselt on saabumas tasakaal.

Pool Riiat

2011-10-09T22:08:00.002+03:00

Sügistraditsioon Mariga sai linnukese kirja. Seekord naaberpealinn Riia kaheks päevaks.

Esimene päev: päikselised tänavad ning kirevad majad, sügisesed pargid, tänavamuusikud nii akordionite kui viiulitega, merekivide ja karusnahkade müüjad. Linn oli täis hosteleid, kuid meie oma asus kuskil tänava lõpus, raudtee kõrval. Lihtne ja korras, aga ei kutsunud õhtut seal veetma, seega väljas me olimegi.

Katuse lounge'ist lõpetasime Kuu Safaril erasmuste dimensioonil. Ja tõsine rännak tagasi Maale järgmine päev seepärast oligi.

Teise päeva alustuseks tsiteeriks Mari Piho: "A mis teed? Kuule istun Double Coffee's ja joon sooja vett ning apelsinimoosi." Ühesõnaga, hommikul hakkas kõik minema nihu. Hostelist pidi meie jaoks liiga vara lahkuma ning buss läks alles enne õhtut. Riia oli muutunud tuuliseks ning halliks. Vesi, mis ostsime, oli soe nagu tee ning mõnus vitamiini-smuuti oli rohkem moos, mida pannkoogile pista. Korda mööda särasime ja vilkusime ja tuhmusime, läbisime erinevaid etappe.

Ei tasuks unustada, et burgeriga ei vedanud Maril ka. Samas - natuke ikka vedas teisel päeval ka. Need paar korda, kui Vabadusesambast möödusime, toimus vahtkonna vahetus, poisid marssisid ilusti ning võtsid oma kivikujud sisse.

Riia on täiega väärt külastamist, nii päeval kui öösel ning bussisõit sinna annab sõbrannadele aega nii rääkimiseks, magamiseks kui ka mõtete koondamiseks.

The list will be done

2011-10-04T00:40:00.000+03:00

Two trips coming. And lots of more...

The best thing you could have done for me

2011-09-22T00:25:00.000+03:00

And the worst thing that ended up being the best.

"A rose is a rose is a rose is a rose". Gertrude Stein

Tööpõld on lai

2011-09-18T15:53:00.000+03:00

Elu tögab ikka mõnuga. Täna käisin proovipäeval ühes hotellis - hommikusöögi teenindajana. Kujutasin juba pikka aega ette, et oo nii mõnus on ju siin tööle minna, kui midagi räägitakse, saan aru kõigest ning üldse nagu lihtsam asju ajada. Reaalsus oli see, et kuulsin enamus aega vene keelt ning passisin samamoodi nagu terve suve, kui rootsi keel mu kõrvus helises. Tere tulemast Eesti tööpõllule. (Ma ei tahakski lisada, et pidin pool kuus ärkama)

Rings

2011-09-10T22:11:00.001+03:00

Oma viimastel päevadel Ahvenamaal leidsin juhuslikult maast veidi räsitud kuldsõrmuse. Tundus nagu abielusõrmus. Kui sisse vaatasin, nägin et ka graveering oli olemas. Kuupäev ja nimi Bianca. Sõrmus oli muide suur, seega kuulus arvatavasti ikka mehele. Nimi aga minu üks lemmikuid.

Näitasin sõbrale, ja tema arvas, et tegu on kihlasõrmusega. Kohalikest lehtedest uurisin sellenimelisi inimesi ja lootsin ehk seda sama kuupäeva kohata. Ei miskit. Niisiis sõrmus jäigi mulle praegu - ehk kunagi leian omaniku üles ja saan tagastada, kui see ikka oli kaotatud...

Ükspäev aga Tallinnas. Unustasin juhuslikult oma uue lemmiku sõrmuse kooli, garderoobide juurde peegli äärele. Järgmisel päeval seda loomulikult ei olnud seal.

Ei tea, kas mingi üleloomulik sõrmuste-maagia toimub. Või korjasin lihtsalt selle sõrmusega üles ka veidike ebaõnne...

Vanalinn

2011-09-08T13:24:00.000+03:00

Nende aastate jooksul, mis Tallinnas olen elanud-olnud, pole Vanalinn küll kunagi alt vedanud. Ükskõik, mis ajal sinna aega veetma lähen või lihtsalt juhuslikult läbi jalutan, suudab see mind ära võluda. Suvel mööda palavaid tänavaid, talvel läbi lumehangede, sügisel vihma käes, kevadel suure tuulega. Alati jõuan hetkeni, kus võtan/tahaks võtta kotist fotoka, et mõni pilt klõpsata.

Niiviisi juhuslikult Vanalinna sattudes, võid avastada väikseid ja põnevaid galeriisid, kus tihti uus näitus ootamas või siis mõne uue kohviku, mis lausa kutsub sisse või siis armsa kodumaise käsitööpoe, kust võib näiteks Kaarma ökotalu seepi osta.

Muidugi enamasti on linn täis erinevaid turiste. Aga huvitav on kuulata, mida üks või teine arvab, otsib, näeb. Kõik on muidugi väga vaimustuses linnast ning omavad sellist rahulolevat nägu. Ja siis mina seal keskel mõtlen, et damn, õnneks see on ikkagi ju meie - eestlaste, ILUS Tallinn.

Eile õhtul Anniga Peppersacki trepil seistes, jõudsime oma jutuga samuti sinna. Või siis mõned päevad tagasi Maritiga vaateplatvormil istudes. Või siis eelmine nädal Marianaga keset vanalinna ühel terrassil filmi vaadates.

Kodus

2011-08-29T20:46:00.003+03:00

Nädalalõpp kodumetsas läks kiiresti. Äratuseks olid loomulikult ema hüüded, et söök on valmis, tulge sööma. Pärastlõunad suutsin enamasti nii mööda saata, et aru ei saanudki.

Õnneks võtsin siiski ka midagi asjalikku ette. Ühel päeval puhastasin meie koduvärava ära ning pühapäeval me Kikuga lihvisime seda ning võõpasime valge värviga üle. Mõned korrad saime muidugi vihma eest tuppa pageda, aga õhtuks olid nii ilm kui ka meie värav ilusad.

Laupäevaks oli vanaisa kartulivõtu planeerinud. Viimastel aastatel ei klapi need ajad kuidagi kõigile korraga. Ja see aasta olid vaovahed eriti hõredad. Peale tervet suve ettekandjana, oli see kartulipõllul kükitamine elamus omaette. Siiamaani kummardan nagu vana inimene.

Aa, ja peaaegu oleks unustanud - õunamahla tegime ka. Naabritädi andis lahkesti mitu kasti. Muidugi, kui õhtul köögis tulemust - kolme 3-liitrist purki nägin, olin üllatunud, et kuhu nüüd kõik need õunad kadusid.

Täna tulin Tallinna. Kui trolliga kesklinna sõitsin, oli natuke turisti tunne peal. Ja mõtlesin, et linn ikka nii ilus. Peale paari kuud väikses külakeses elades on muidugi natuke harjumatu nii palju inimesi ümberringi näha.

Minu suvi on nüüd igatahes läbi. Tere tulemast tagasi kooli. Viimane aasta...

Hej då, Åland!

2011-08-23T19:06:00.000+03:00

Ratas leitud. Küll vigasena, aga siiski.

Ainuke suveniir ostetud.

Inimesed nähtud, keda näha tahtsin.

Pilet kojutulekuks olemas. Küll kogemata päev varem.

Palgakõrgendus uueks aastaks küsitud, head-vead öeldud.

Oli tore.

Now, not now.

2011-08-22T10:37:00.000+03:00

Eile hommikul, kui must kass mulle terrassi peal läbi akna vastu vaatas, ei arvanud, et miskit nüüd nihu läheb. Oli tal ju veidike valgetki kurgu all.

Oma peale-pidu-pizzat sööma minnes, Katri rattaga, kuna jätsin enda oma eelmisel õhtul töö juurde, ei juhtunud ka midagi. Jõudes aga kohale, nägin, et majanurk, kus tavaliselt mu ratas seisab, on tühi. Käisin kõik nurgatagused läbi, aga ei miskit.

Siin juhtub seda tihti, et lukustamata rattad jäävad öösiti joogistele koduteel olevatele tegelastele ette... Loodan, et minu ratas.. õigemini Käringsundi ratas, ilmub siiski varsti välja.

Täna aga on mu viiiimane tööpäev! Unreal.

Mis maa see on?

2011-08-20T10:06:00.000+03:00

Eile õhtul magama jäädes ning kanaleid klõpsides, jäin pidama ühel rootsi kanalil, mis näitas lõike Baltikumist, käidi Patareis ning Viru hotellis, salatoas. Tore oli kuulda uudiselõike eesti keeles. Ja siis võttis küll meele kurvaks, kui mõtlesin, et järgmisel päeval ei saa Vabaduselaulule minna, ega seal rahvamassi sees laulda. Pole kõiki laule veel päris selgekski saanud, aga juba hakkavad ununema.

Täna hommikul esimese asjana tulin tööjuurde, lükkasin arvuti lahti ning otsisin parimad palad üles.

Cabin E and final

2011-08-19T16:57:00.000+03:00

Ennäe suvi on kahtlaselt kadunud. Hommikul kella 7-st rattaga tööle sõites, tundsin kuidas sügisene õhk kraevahele puges. Aga kastega kaetud puud-põõsad, sillerdav meri ning pooltühi sadam olid ikkagi nii ilusad.

Kolm viimast tööpäeva on järgi. Mõlemad bossid jõuavad vähemalt kord päevas jutuni, et millal ma siis kevadel juba tulen. Koguaeg vastan, et ei tea, ei usu, et üldse. Täna ütlesin ühele kõrgemale, et kui palgatõus on, siis mõtlen selle üle. Ja muideks, natuke sain kiita ka. Nimelt, ma pidavat kõike kiiresti omandama, külge võtma - mõeldes siis nii keelele kui tööle. Vastasin, et muidu ma siin ju ellu ei jääks. :)

Kojusõidu pileteid pole veel vaadanud. Minu suvetüdruk Katri aga on juba tagasi Turus, naudib oma külmkappi, telekat ja puhast vannituba. Mina aga kolisin viimaseks nädalaks ühte väiksesse kämpingumajja. See suur staff house jäi augusti alguse poole väga tühjaks, muutus lausa kõledaks - üksi poleks julgenud seal küll elada.

Nüüd aga elan oma pisikeses kodus ja õpin telekat vaadates rootsi keelt.

Hooaeg on muidugi juba läbi siin. Üksikud turistid ja erinevad grupid - kellel konverents, kellel matk. Päevad mööduvad vaikselt. Täna tegin õunakooki..... (lähengi seda maitsma).

Mariehamn

2011-07-30T13:18:00.000+03:00

This is how it is in Eckerö

2011-07-30T02:25:00.003+03:00

Minu perfektne vaba päev:

painkiller-vesi hommikujoogiks (peale pidu)
tasuta võileib kõhutäiteks
võrkpall virgutuseks
vesirattasõit lõbuks ja aktiivseks puhkuseks
jäätis preemiaks
päevitamine uinakuks
pizza õhtusöögiks
double espresso hoo lisamiseks
ujuv saun keset tühja maad ja merd ning
mootorpaadisõit ja mitterihitud kivid elu põnevamaks tegemiseks.
Punkti lisasid päevale Santa Rita, tossumasin ja minihapukurgid.

*Muideks. Varem polnud keegi mind ekstra mootorpaadiga kaldale sõidutanud, et saaksin tualetti kasutada.

Killing routine

2011-07-26T13:45:00.000+03:00

Best composition ever. By Katri

On and off

2011-07-24T14:38:00.000+03:00

Reede oli üllatusterohke. Päeval käisin rannas, sõitsin rattaga ringi, aga õhtul sattusime Katriga ühe tüdruku sünnipäevale. Üks haruldasi kordi, kui saime väljaspool Käringsund tsivilisatsiooni ka mujal elu näha.

Eilne vaba päev kujunes selliseks, et pidin ikkagi tööle tulema. Varahommikuni sai restoranis töötatud ning klaase kokku aetud. Kohalikud poisid, kes koguaeg vaikselt päevakat söömas käivad, olid ka jube jutukad.

Nüüd, kui täna tööle tulin natuke varem, et siinset maailma külastada, tellisin endale suure pitsa. Ja samal ajal, kui mõtlesin, millist valida, meenus, et nägin unes, kuidas sõin Amoret - kanaga, ja see maitses nagu riis-karriga.

Omad igas sadamas

2011-07-12T20:25:00.001+03:00

Minu blogi vähesest aktiivsusest võib järeldada, et olen nagu orav rattas koguaeg, õigemini tööl ja peale tööd tahan lihtsalt siidrit ja/ehk/või natuke meelelahutust, mitte aga mõtteid kuskile koondada.

Siiski-siiski, mõtteid on palju, mida mõelda-öelda.

Tööl läheb hästi. Aga ka igal heal asjal on väiksed agad. Kui räägiksin rootsi keelt, oleks kõik väga super ja ma naudiksin kõike poole rohkem... praegu aga on minu hämmingus nägu üsna tavaline. Õnneks enamik inimesi läheb inglise keele peale üle, ja see on okei. Soome keelest saan ka aru nii palju kui vaja. Need, kes jätkavad rootsi keeles, .. well.. fuck them.. või leidku keegi teine.

Õnneks muidugi menüü on teada, ja osasid asju teangi ainult rootsi keeles. Ja kui keegi hakkab mulle neid inglise keeles ütlema, olen natuke segaduses. Mulle üldse tegelikult ei jõua kohale, et minusugune udu on ettekandja. Aga kui aus olla, siis need teismelised, kes meil veel töötavad, on natuke udumad. Ja nagu ma kuulsin, siis teist aastat ei tule siia keegi tagasi töötama. Okei, ainult Ariel Filipiinidelt, kes muru niidab ja nõusid peseb, on alati platsis. Ja Mehmet, kes teenindab turbokiirusel ning baaris trikke teeb, on alati olemas. Virkade inimestega on tore koos töötada, hihii.

Muidugi, nende segaste hetkede vahel on ka päikselisi seiku - eriti just siis, kui eestlased majja saabuvad. Mõned korrad olen kassas saanud öelda, et oi, võin teiega eesti keeles ka rääkida, ja kõik on meeldivalt üllatunud. Samuti ka terrassil. Kui tegin ühtedest inimestest pilti, kuulsin, et nad räägivad eesti keeles, ja ütlesin, et noo tegelikult võin eesti keeles ka rääkida. Kõik siis uurivad, et mismoodi siia sattusin ja kuidas siin on, ja mis ma üldse teen jne. Ja siis ikka naeratavad ja soovivad edu, või siis imekombel suruvad paarkümmend euri taskusse. Ning alati jõuavad ütluseni - igas sadamas üks eestlane. Need seiklejad, kes Rootsist purjetades saabusid, said seda kohe otseses mõttes tunda.

Parimad hetked muidugi on tagaõues, selle suitsutuhase laua taga ning määrdunud toolide peal, kus kõik on selliste nägudega, et lähme võtame ühe õlle või lähme minema. Pitsategijad ei taha enam kuulda ka, et keegi tahab pitsat süüa. Mina ei taha näha enam ühtegi inimest, kes peaks terrassil oma kokteiliklaasi maha pillama. Ja kokad viskaksid heameelega need burgerid metsa. Aga, raha peab ju tegema. Ning ma üldiselt olen rahul, et teen seda siin.

Post-it

2011-07-09T15:26:00.000+03:00

A day off. Suddenly helping to organize an reggae-hiphop event in Mariehamn. Met these two guys in the morning, one from Nigeria and one from Gambia and now, sitting with the artists and listening sound-check.
Life is full of surprises. Just have to wake up early and look around. ;)

BTW. Work is hard. Weather is hot. Åland is good.

What's your story morning glory. Arrival.

2011-07-01T21:08:00.000+03:00

Lõpuks ometi laevas oma pesas! Ei ole võimalik, et lähen, ja ei ole võimalik, et astun taas pea ees tundmatusse. Milleks küll? Olin ju päris rahul ja elu sai oma rütmi sisse. Ei, oli vaja taas uttu tõmmata. Hmm, õnneks olen vist üksi siiski kajutis. Appi ma loodan, et ma ei maga Mariehamni peatust maha. Ei tea kas keegi äratama ka tuleb? Sellised mõtted tiirlesid mul peas, kui laev Tallinna sadamas ankrud üles tõstis ja liikuma asus. Seekord siis Ahvenamaa poole, kus ma (eeldatavasti) tööle asun suveks.

Muideks, see sõna Ahvenamaa seondub mulle ainult ahvenatega. Need naljadki juba visatud, et kas lähen ahvenaid püüdma. Ikka ikka. :)

Siiski minu jaoks jääb see saarestik küll alati Ålandiks. Alates esimesest korrast, kui ühel teatud juhul arvasin, et tegu on Hollandiga. Ja just peale seda korda hakkas minu jaoks Åland enda tähendust näitama..

Laevas sooduskupongi eest soetatud siider joodud, Elvise nooremad vennad kuulatud, virtuaalsed kirjad saadetud – lihtne osa. Sedavõrd keerulisem oli aga uinuda ja arvata siiralt, et äratus enne nelja mind üles ajab. Seetõttu olingi terve öö üsna poolunes. Kella kolmest andsin alla ja läksin pessu.

Hommikukohvi oli veider. Arvata on ju, et kõik inimesed alles olid ööklubis või siis saabusid sealt näljastena sööma. Ma tundsin end nende haisvate piduliste vahel ingellikult. Ja kohvi sain veel viimast korda eesti keeles küsida. Jalutasin kohvitades ka tiiru laevas, viskasin veel pilgu neile ilusatele turvameestele ning samal ajal, kui sättisin end lõpuks kajutist lahkuma, astus laevatöötaja sisse ning ütles, et saabume Mariehamni. Näed siis, ikkagi äratavad.

Olin ainuke, kes jalgsi laevalt maha läks. Natuke unreal, et kaks töötajat pidid ainult mind seal tervitama. Hej!

Vedasin oma kohvreid siis seni, kuni leidsin ooteruumist turistimaterjali ning õnnestus ka küsida mind tervitanud kutilt, et kus bussijaam asub. Tegelikult, kutt ei kõla tema kohta just kõige õigemini, pigem oli ta selline merekaru soft version, muhe ja suur saarepoiss. Nii kontakti saavutamise mõttes küsisin, et äkki näitab mulle kaardi peal. Peale seda, kui ta kaks korda näitas valesti „we are here“ kohta, mõtlesin, et ei hakka enam ütlema ka, et olen tegelikult üsna bright skauditüdruk ja kaarti oskan ka lugeda. Pakkus mulle siis ka võimalust, et kutsub takso aga kuna mul oli vaja kaks ja pool tundi oodata, eelistasin mõnusalt varahommikuses linnas jalutada. See viimane oli muidugi pigem kohvri taga vedamine ning õlakottide vahetamine käest kätte.

Peale seda, kui olin just saanud üle hämmingust, et siin elavad hiigelteod (nälkjad vist õigemini, aga ausalt, hiigelsuured), pidas auto kinni ja tuttav nägu naeratas vastu. Näed siis, kaardi-poiss pakkus küüti. Hiljem sain teada, et Mikael ta nimi ning ta vahetus just lõppes. Viskas mu hiigelkohvri autosse ja sõit läbi unise ning udutava linna läks lahti. Rohelised aiad, traditsioonilised majad, pargikesed, kõik see kuidagi meenutas veidike Haapsalut. Tol hetkel juba ei suutnud ära oodata, et saaks mõnipäev tulla Mariehamni avastama.

Erinevate söögikohtade ees võis näha pidulisi, kes polnud veel valmis koju minema ning hullunud vareseid ja kajakaid iga prügikasti juures oma osa saamas.

Bussijaam oli politseimaja ja raamatukogu kõrval, natuke märkamatu kohapeal aga õnneks pandi mind õiges kohas maha.

Pargipingil võtsin aga rootsi keele vestmiku ette ning proovisin asjaga tutvust teha. Jalgratturid, jooksjad ja taksojuhid olid enamjaolt liikumises. Kell üleval tornis liikus alguses eriti aeglaselt. Tõeline morning glory hetk tekkis siis, kui päike oli tõusnud ning pilvede tagant välja pugenud. See tegi pai.

Muidugi kauaks rõõmu polnud ja üsna ruttu hakkas mul ka külm. Õnneks buss oli siiski poole kaheksaks kohal ja sealne mugavus ning soojus lausa uskumatud tol hetkel.

Kui bussijuht vaatas tahavaatepeeglisse, siis kindlasti nägi ta mind seal istumas mingi tobeda muigega näos. Vaatasin paremale poole, vasakule, üle rohelise, üle laiuvate veekogude ning hoolitsetud ja korrastatud majade ning aedade. Kui mul poleks olnud kange tualetikülastamise soov, oleksin soovinud, et sõit jätkuks veel ja veel...

Is this Eckerö?

Yes, it is or are you going to the harbour?

Ehmm, no I am going to Käringsund.

Ahaa, okey, then I could let you out in next one.

(150m pärast)

You see, there is the sign, 2 km to Käringsund. (Teeb bussiuksed lahti ja kui olen kohvri juba maha tirinud, jõuab ka abi pakkuma.)

Thank you! Somebody will pick me up from here then.

Bye bye!

Poleks pidanud talle seda ütlema. Helistasin mina siis numbrile, mis mulle anti. Puhkemaja vastuvõtu number, aga ainuke asi, mis seal mind tervitas, oli automaatvastaja. Ahah, selge! Mismõttes ma siis pidin kohalejõudes selle numbril helistama...

Åland

2011-06-23T11:41:00.001+03:00

Minu suvi on alanud. Neljas tööpäev käes. Samuti ka Midsommer (Jaanipäev) ning vihma kallab, kallab... Kui vabad päevad tulevad, lisan rohkem juttu ja pilte.

Rootsi keel on veel kaunis null aga mõte liigub..

Twenty three, make me free

2011-06-15T16:09:00.000+03:00

Külaline

2011-06-12T10:49:00.001+03:00

Samal ajal, kui meie koduaias grillisime, veini jõime ja jutustasime, juhtus üks väike orav õue pealt läbi astuma. Tuli ka mu varajasele sünnipäevale.

Uued tuuled

2011-06-07T18:17:00.000+03:00

Esmaspäeval sai mul praktika ametlikult läbi lõpuks. Viisin kommi ja sain sealses päikselises kontoris veel viimast korda (praegu küll) asjatada. Mulle väga meeldis seal ning lausa imelik on, et ei peagi sinna enam minema.

Selle kõige puhul, ja samuti kuuma ilma tõttu (!), läksime täna randa. Arvestamata asjaolusid, et raamatu "Päevalillede maja" üks peatükk isegi pooleli, miniloomad mööda jalgu vuramas, keha kleepumas ja võitlemas meeletu palavusega, silmad kissis, nägu kipitamas ning joogivesi tulikuum, oli see siiski mõnus ja kõike seda väärt. Ja eks seepärast kõik vähegi töövabad inimesed end randa veavadki.

Homme aga taas tööle. Ja countdown jätkub..

Step out

2011-05-29T22:29:00.001+03:00

Täna on mul viimane õhtu ühikas. Olen niiöelda meie-omadest viimane, kes oma asjad siin kokku pakib.

Väikest meeleolu loon kiirnuudlitega.(Viimane kohalik special sai juba eile varahommikul ära söödud, peale juhuslikku viimast pidu)

* * *

What will you give me, Summer? What will I give to you?

Mary Jane

2011-05-27T18:33:00.003+03:00

Chanel / Christian Louboutin

Manolo Blahnik

Alexander McQueen

Chanel

Prada

Hermes

Chanel

Jimmy Choo

Vivienne Westwood - Melissa

Miu Miu

Alexander McQueen


Christian Louboutin

Miu Miu / Michael Kors

Mary Jane is an American term (formerly trademarked) for a kind of strap shoe or sandal that typically has low heels, broad and rounded closed toes, and a single-buckle strap across the instep and/or around the ankle. They are traditionally made of black patent leather, although some current incarnations can be in a wide array of colors and leathers.

Traditionally Mary Janes are a variety of shoe worn mainly by young girls. In modern times they are worn by women of all ages. Mary Janes are typically considered formal for girls and informal when worn by women.

Holding the sanity

2011-05-23T00:23:00.002+03:00

Some sunny Sundays... old thoughts, new curtains.

Daamid ei jookse rongile

2011-05-19T21:59:00.002+03:00

Bussile joostes meenub mulle alati oma kahe proua õppejõu vestlus, mida ma kuskilt poolekõrvaga kuulsin. Nimelt, kui nad arutasid, et miks üks alati hilineb ja rongist maha jääb, siis teine vastas, et daamid ei jookse ju rongi peale. Esimene seevastu, et daamid ei jää rongist maha ka.

Varem ma ei kiirustanud ühegi transpordivahendi peale. Kui ei jõua, lähen järgmisena ja elan väikese hilinemise üle, oli mul mõttes. Pigem oligi tore ümbrust ning inimesi jälgida. Enam mitte. Hoopis vut-vut jalad tööle ja mõned kiiremad sammud.

Free tomorrow

2011-05-16T19:24:00.001+03:00

Scarf

2011-05-14T16:41:00.001+03:00

Sagres

2011-05-13T22:07:00.001+03:00

Kui eile peale tööd poodi läksin, ei osanud arvata, et toimub taaskohtumine Sagresega. Aga hetk, mil seda Portugali õllet poeletil nägin, võttis naeratuse küll suule. Kindel see, et kaasa ma ta haarasin, ning oma väsinud kehale ja vaimule pakkusin.

Ja see maitse... ja need, kõik muu.

I know, You Walk

2011-05-11T23:36:00.000+03:00

I walk so often, late, along the streets,
Lower my gaze, and hurry, full of dread,
Suddenly, silently, you still might rise
And I would have to gaze on all your grief
With my own eyes,
While you demand your happiness, that's dead.
I know, you walk beyond me, every night,
With a coy footfall, in a wretched dress
And walk for money, looking miserable!
Your shoes gather God knows what ugly mess,
The wind plays in your hair with lewd delight---
You walk, and walk, and find no home at all.

Hermann Hesse

Newspaper Blackout

2011-05-10T18:35:00.003+03:00

Täna praktikal WGSN avarustes ringi rännates ning järgmise suve aksessuaaride jaoks ideid otsides leidsin ka ühe põneva lehe - Austin Kleoni blogi, kuhu ta siis lisab kõige muu hulgas ka pilte ajalehtede artiklite väljavõtetest, kus ta on mittevajalikud sõnad mustaks värvinud.

Tema tegevust iseloomustab lihtsalt sõna g e n i a a l n e.

Teekaru

2011-05-07T18:45:00.001+03:00

Tänane päikseline ja vaba laupäev möödus linnas ringi tuterdades. Rotermanni kvartalis toimus vintage- ja retrokultuuripäev, kust me Mariga läbi hüppasime. Kahju ainult, et fotoka mälukaart koju ununes. Samuti käisime sealses vanavara poes trükimasinat jahtimas, kuid minu omaks sai hoopis üks armas tee-karu.

Nüüd teevadki päike, raamat Hemingwayst ning kummelitee hingele pai.

Come see

2011-05-04T20:31:00.000+03:00

Reserved

2011-05-04T19:51:00.004+03:00

... and the rain today was purifying.

Time for love

2011-04-30T00:00:00.001+03:00

W (L) K

2011-04-29T17:42:00.002+03:00

On this sunny sunny day I found a very good blog, where are such great photos by NYC photographer Jamie Beck.

Intern number three

2011-04-26T22:39:00.000+03:00

Üliõpilane nagu ma olen, pean ka mõtlema ju praktika peale. Meie koolis on see kohe eriti mahukas. Õnneks mõtlesin juba varem ja nüüdseks kolm kuud olen käinud Veerenni tänaval Baltikas, Mosaicis praktikal. Läbi tuule ja tuisu ning üle libeda jää ma hakkasin seal käima ning nüüdseks on see kõik asendunud meeldiva päiksega. Iseasi kui mõnus see pealelõunal läbi akna näkku paistes on.

Tore on ka asjaolu, et mida suve poole liigume, seda rohkem leitakse mulle ka ülesandeid. Ei tea, kas praktikante jääb vähemaks või mina muutun tublimaks.

Laim

2011-04-23T23:24:00.001+03:00

Tegin ennist kooki. Üks võlukomponente oli laim. Kui seda riivisin, tekkis kohe isu ühe joogi järele. Aja jooksul on vähemalt mingid asjad elus paika loksunud.

Mood swing

2011-04-20T22:32:00.000+03:00

Mood swings are commonly associated with mood disorders including bipolar disorder (manic depression)^[1] and depression. Another major factor in mood swings can be hyperactivity or hyperactivity/inattentiveness as is sometimes seen in ADHD. More commonly mood swings can be a result of dealing with daily life.

Other causes of mood swings are due to hormonal changes that can temporarily upset brain chemistry. As the hormones involved normalize, these mood swings generally subside on their own.

Says Wiki

Sunshine reggae

2011-04-20T20:38:00.000+03:00

Encounter

2011-04-19T23:26:00.000+03:00

"The beginning of it starts at the end"

Epic weekend

2011-04-16T16:53:00.000+03:00

Tartus

2011-04-15T13:46:00.003+03:00

Come and go

2011-04-15T00:53:00.000+03:00

Good night
Sleep tight
Don't let the bed bugs bite

Sing me a lullaby

2011-04-12T18:07:00.000+03:00

Dry way - check

2011-04-09T17:31:00.000+03:00

Aahhhh päike ja peaaegu kadunud lumi. Oooo, kui mõnusalt päike nägu paitas, kui linnast koju sõitsime.

Incomplete

2011-04-08T18:45:00.000+03:00

From weheartit.com

Meeldib märgata

2011-04-07T23:22:00.005+03:00

Arvestamata asjaolu, et täna olid kõik foorid punased, leidis aset ka midagi, mida ma ei osanud kahe silma vahele jätta.

Tulin väsinult ja kiiruga praktikalt, hüppasin kodutänava poest läbi. Ostsin banaani, riisi ja pudingut. Minu seljataga oli üks mees, kes ostis piima ja magusaid Tiigri krõbinaid. Väike pedantsus lõi välja, kui ta neid letile asetas. Tundus kahtlaselt tuttav nägu, aga hetkeks paistis ka nagu natuke elu hammasrataste vahele jäänud mees. Kiikasin kohe kingi - klassikalised, ilusad ja viksitud. Näed siis, hoopis korralik mees.

Vaatasime korvpalli kahe K-ga. Ühega sai loomulikult rohkem lõugu laksutatud ja teine tegi lihtsalt pilte. Ühel hetkel läks üks pikk ja kena ülikonnas mees mööda. Tundsin ära piima-ja-krõbinate-mehe. Kohe ka küsisin teadjamatelt, kellega tegu.

Peale mängu jalutasime parkla poole. Üks ilus Audi soojenes maja ees. Kiikasin sisse. Olen päris täpselt peaaegu kindel, et sama mees oli autos. Ja olen kindel, et kuigi ma ei näinud kohe üldse ta nägu, vaatas ta meie poole ka.

Enne kojutulekut väike supermarketi külastus. Uksest sisenes meiega samal ajal seesama mees. Nüüd küll ei oska kommenteerida, mida ta täna õhtuks sööb, aga tean, et soeletist ta ei võtnud midagi, sest ta ei viitsinud oodata nii kaua ja lasi seega meid järjekorras ette. Aga eks see järjekord venis sellest olenemata.

Nüüd kodus otsisin tema kohta infot. Ja ohoo - meil on sünnipäevadega ainult paar päeva vahet.

Mõni inimene tundub juba kaugelt sümpaatne. Ja et ma selles ei saaks kahelda, sain seda täna lausa neli kordi tunda.

*Kahju, et mängu lõppseis niiviisi välja kukkus. Punased foorid ju ruulisid ja eks ka punased särgid.

Who was Nat Tate?

2011-04-06T16:11:00.001+03:00

Portrait of K

Lugu sellest, kuidas Nat Tate vallutas ilma, või siis kuidas kunstimaailma ninapidi veeti.

Aga see maal hakkas mulle kohe väga meeldima.

Photo and story from Harper's Bazaar

Spring lost in hearts

2011-04-05T02:56:00.000+03:00

Girl, you'll be a woman... soon

2011-04-02T00:14:00.001+03:00

Tegin viineripirukaid. Usinalt ja rõõmsalt alustasin, aga kui need ahjust välja võtsin, olid viinerid paisunud 7 korda ja üldse pirukatel olid suud lahti ning nägid välja nagu koerte poolt puretud. Mõtlesin ka, mida mu köögiblogi-sõbranna nende peale ütleks. Homme peavad aga matkalt tulnud väiksed poisid neid sööma.

(Iseenesest maitse oli tegelikult hea)

Üks kena asi ka. Saan nüüd maailmale naeratada ilma ülemise metall-plastiku reata. Ja keelega on ka jube lahe üle hammaste lasta.

E = mc2

2011-03-21T16:59:00.002+02:00

Läksin eile varakult magama. Juba enne kella 23. Öösel 4-5 ajal lendasin voodist maha. Ehmusin ise ja ei imestaks, kui nii mõnigi naaber seda kuulis. Huvitav, kas sain Tarkuse Jumalate pahameele osaliseks.

Simone de Beauvoir

2011-03-16T19:51:00.000+02:00

Kuidas võtta

2011-03-16T00:23:00.001+02:00

Peale seda, kui ESN Tallinn oli teinud aasta kokkuvõtte ning saanud uue juhatuse, sõitsin kenasti ühika poole. Peale Vabaduseväljakut oli peatus Tõnismägi. Aga ta ütles Tõnis Mägi. Imelik, pole varem selle peale mõelnud.

Nüüd lõbustavad meid A.Le Coq ja Heinekeni reklaamid.

P.S. Täna koolis arvas üks õppejõud (lugedes mu käekirja), et mu nimi on Kägo Niilu.

Women, vastlakuklid and sushi

2011-03-08T17:24:00.003+02:00

- - -

Coffee, Hurts and half cloudy sky. That's fine.

Sushi brought from Airport already eaten and sleepy lessons attended.

Vastlakukkel tasted and also the soup.

Illuminated and Water again and again.

Wait a minute...
Is it Sun that's peeking from the window?

Sunday morning

2011-03-06T19:13:00.000+02:00

Tänane päev ongi olnud nagu see laul. Kuigi hommik jäi lühikeseks ja päev seetõttu veel lühemaks.

Siiski sunny (slippery) walk ja healthy breakfast on check ja check. Samuti ka kaks tassi kohvi.

Ning kui ma ei elaks ühikas ja mõni tüüp ei kuulaks taaskord liialt valjusti muusikat, võiksin ka järgmised mõnikümmend lehekülge raamatust No Logo linnukesega ära märkida.

Eilse kohta nii palju, et õde oli sünnipäevalaps ning mina mitte küll virk aga üsna kraps.

P.S. Reedel käisin kinos No strings attached vaatamas. Tegus ja lõbus komöödia, mis minu jaoks jõudis oma žanri vahetada.

Factotum

2011-02-26T17:14:00.002+02:00

It's just a slow day
Moving into a slow night
It doesn't matter
It doesn't matter what you do

Just a slow day
Moving into a slow night
It doesn't matter what you do

Its just a slow day
Moving into a slow night
Like tomorrow's
Like tomorrow's never going to come

And when it does
When it does
It'll be the same damn, damn thing

Everything's not a sign

2011-02-17T00:05:00.000+02:00

I managed to say it all already with the title.

Though, better not to stop looking for them.

Pisikud ja pöialpoisid ja kauaks jää jääb?

2011-02-15T19:43:00.001+02:00

Peale seda, kui nädal-kaks sain enda kuuma temperatuuri alla suruda ja tablette neelata, olen taas liikumas. Vaim ja füüsis olid mustad. Ja isegi ööd. Aga nüüd, kui ükspäev olin sunnitud ärkama lausa vara, oli minu suureks üllatuseks JUBA valge. Mõjus ka hingele valgustavalt..

Tänane päev tõi kaasa veel ka maailma parandamist. Peale selle, et suutsin end ise maailma jaoks ilusamaks muuta, püüdsid seda teha ka viis vaprat poliitikut meie koolis toimunud valimisdebatil.

Kõigepealt üks väike mõistatusülesanne.

Ühenda omavahel pöialpoiss sobiva poliitikuga:

a. Marek Strandberg 1. Ninatark

b. Mart Laar 2. Doktor

c. Sven Mikser 3. Unimüts

d. Keit Pentus 4. Aevastaja

e. Mailis Reps 5. Toriseja

Selgituseks: antud rollid põhinevad peamiselt küll täna toimunud debatil. Muul ajal pole seoseid otsinud, näinud ega leidnud.

Debatti juhtinud Ainar Ruussaare rolliga oli natuke keerulisem... Kuid otsustasin siiski, et Lumivalgekese asemel võiks ta olla Õnneseen. Ja kui nüüd mõtlete, et pöialpoisse oli ju seitse..... siis nii palju, et kõik polegi ju kunagi tähtsad ninad.

P.S. Unimüts läks algul valesse kooli.

Vastused: a5, b3, c2, d1, e4

Check, check Formex

2011-01-21T20:51:00.002+02:00

Nädala keskel käisin Rootsis ... lõpuks. Külastasime Formexi messi kursaõdedega.

Enne minekut olin muidugi põnevil, et jess nüüd saan ka öelda, et olen Rootsis käinud aga kahjuks kuulus sinna juurde ainult Formexi mess ja mõni pood. Teinekord uudistaks Stockholmi heameelega põhjalikumalt ja sealjuures võiks olla ka killuke päikest, terake rohelust ning kuskil tassike kohvi.

Hommikune kohvi muide, oli eluliselt oluline. Olime ju laeva esiosas öö läbi jääd lõhkunud... Ja selle mürina sees polnud väga võimalik tõsisemalt magamisega tegeleda.

Mess oli täis vägaväga lahedaid asju. Jah, seal oli palju asju. Nii kodutekstiili, -disaini, aksessuaare-ehteid, riideid, lilli, lastemänguasju... Täiesti armusin sellesse "tüüpilisse" valgesse Rootsi-Norra sisustusstiili... Valge puit, nikerdused, naturaalsed materjalid...

Muidugi kui seal ringi käies ka mõnega juttu teha, võis teada saada, et üks firma trükib oma pudi-padile põnevaid pilte ja tekste just nimelt Tallinna Trükikojas. Või näiteks, et USA küpsised (taevalikud), mis tehakse Inglismaal ja pakutakse ka Rootsis, säilivad pakendis 30 päeva aga purgis 10.

Metroos ja rongis sõites tuli aga jälle pisik sisse. Ja seda oli tore tunda. Tahan nüüd ainult raviplaanile rohkem mõtlema hakata.

Glazing eyes

2011-01-13T23:23:00.000+02:00

Mad Girl's Love Song

2011-01-04T00:36:00.000+02:00

"I shut my eyes and all the world drops dead;
I lift my lids and all is born again.
(I think I made you up inside my head.)

The stars go waltzing out in blue and red,
And arbitrary blackness gallops in:
I shut my eyes and all the world drops dead.

I dreamed that you bewitched me into bed
And sung me moon-struck, kissed me quite insane.
(I think I made you up inside my head.)

God topples from the sky, hell's fires fade:
Exit seraphim and Satan's men:
I shut my eyes and all the world drops dead.

I fancied you'd return the way you said,
But I grow old and I forget your name.
(I think I made you up inside my head.)

I should have loved a thunderbird instead;
At least when spring comes they roar back again.
I shut my eyes and all the world drops dead.
(I think I made you up inside my head.)"

Sylvia Plath

I was amazed

2011-01-03T18:32:00.002+02:00

More Leopolds, please

2011-01-02T15:48:00.000+02:00

I watched a romantic movie "Kate & Leopold" yesterday. Made me wonder why there isn't men like Leopold anymore? During the years 1876 and 2001 the amount of "men of honour" has decreased considerably.

But just like Kate needed, this is something that every woman (at least sometimes) needs.

Leopold: You require a chaperone. His intentions are obvious.

Kate: I'm alone with you, do I need a chaperone?
Leopold: We are not courting, Kate. If we were, as a man of honour, I would have informed you of my intentions in writing.

Kaks tuhat armastame üksteist

2011-01-01T12:40:00.000+02:00

Kui mõelda, et aasta lähebki nii nagu aastavahetus (mõeldes eelmisele aastavahetusele ja aastale, siis kindlasti), pole kõige hullemgi. Võib ette tulla toredaid üllatusi. Ja kindlasti tuleks ka hoida läheduses inimesi, kes on valmis sulle järgi tulema hommikul kell pool 8, kui ükski taksojuht pole nõus sõitma sinu külla, kuna tuisk on teed nii hulluks muutnud ja mingid niisama tüübid pole lihtsalt kained.

Et siis käisin Saaremaal.

To do in 2011

2010-12-29T18:24:00.002+02:00

Get a job.

Find a man.

Do some training.

Don't forget nature, animals, children, old people.

Be active.

Drink less alcohol.

Practise something new - French, Chinese or whatever.

Take on adventures.

Spend more quality time at home (it means - help mom)

Visit Hiiumaa.

Pühad

2010-12-25T20:19:00.000+02:00

Kui tuisust said teed lahti sõidetud. Kui verivorstikauss tühjenes. Kui kasukal polnudki heeringat sees. Kui mõni tegi loosipakiga endale kingi ja mõni sai šamaanikaardid. Kui üks laulis ikka "Oh kuuse puu..." ja üks tegi hoopis pai. Kui kirikusse mineku aeg tuli ja kui keegi polnud enam valmis sõitma. Kui vanaisal oli see aasta ilus kuusk otsitud.

Kui kõik me koos olime.

Hot chocolate

2010-12-22T23:31:00.000+02:00

~ Maybe your daddy would like to try some?
~ He’s not my daddy, he’s my pony.

"I'll come 'round sometime and get that squeak out of your door."

Coincidence

2010-12-22T21:01:00.000+02:00

Kui Prismas ringi jalutasin ja jõudsin riiulivaheni, kus olid saunaasjad, said kokku mõte ja sõnad.

Seal olnud üks neiu ütles teisele, et ostaks saunamütsi kogu perele. Mina mõtlesin just seda sama, sajandiksekundid enne.

How fashion can you go?

2010-12-20T23:04:00.001+02:00

Kindlasti on tuttav selline moment (näiteks filmist), kuidas keegi on väga modernsel kunstinäitusel ja kogemata vaatab kunsti asemel seal seina peal olevat tulekustutit.

Mul oli täna sarnane olukord. Vaatasin poes ehteid - igasuguseid sõrmuseid, ripatseid, kette jne. Ühel hetkel avastasin väga vinge pisikese tabaluku ja ka mingi põnev graveering oli peal. Kui seda veits keerasin, sain aru, et see hoopis hoiab koos väikest seinakinnitit, kuhu ehteid asetatakse. Eemaldasin väikeses piinlikkuses oma käe, naersin mõttes ja astusin edasi.

All she wrote

2010-12-19T13:37:00.001+02:00

Forgive me, I’m no good at this. I can’t write back. I never read your letter.
I can’t say I got your note. I haven’t had the strength to open the envelope.
The mail stacks up by the door. Your hand’s illegible. Your postcards were
defaced. Wash your wet hair? Any document you meant to send has yet to
reach me. The untied parcel service never delivered. I regret to say I’m
unable to reply to your unexpressed desires. I didn’t get the book you sent.
By the way, my computer was stolen. Now I’m unable to process words. I
suffer from aphasia. I’ve just returned from Kenya and Korea. Didn’t you
get a card from me yet? What can I tell you? I forgot what I was going to
say. I still can’t find a pen that works and then I broke my pencil. You know
how scarce paper is these days. I admit I haven’t been recycling. I never
have time to read the Times. I’m out of shopping bags to put the old news
in. I didn’t get to the market. I meant to clip the coupons. I haven’t read
the mail yet. I can’t get out the door to work, so I called in sick. I went to
bed with writer’s cramp. If I couldn’t get back to writing, I thought I’d catch
up on my reading. Then Oprah came on with a fabulous author plugging
her best selling book.

Harryette Mullen (Fall 1997)

Say piparkook!

2010-12-18T14:57:00.001+02:00

Ühe õige jõulutunde toovad koju vanad piparkoogi vormid, Teele piparkoogi tainas ning ahjus küpsevad piparkoogid.

Gingerbread dates back to the 15th century, and figural biscuit-making was practiced in the 16th century. The first documented instance of figure-shaped gingerbread biscuits appearing was in the court of Elizabeth I of England. She had the gingerbread figures made and presented in the amazing likeness of some of her very important guests. (from here)

Kiss that makes everything shine

2010-12-18T13:05:00.000+02:00

I wouldn't mind being in London and making that Christmas Tree shine.

Have a very Merry Kissmas at the kissing Christmas tree at Covent Garden. The giant interactive Christmas tree installation is activated every time a couple kiss under it, making it one of the most unusual and innovative festive light displays in London this Christmas. (from here)

Forgotten pie and REAL snow

2010-12-12T22:56:00.000+02:00

*Eile õhtul Anniga välja minnes võtsin talle piparkoogi-kooki kaasa. Värava ees oodates aga plaanisin ka natuke lund lükata, seega panin koogikese väravaposti otsa. Hiljem tee äärde lipates arvasin, et unustasin selle siiski tuppa.

Hommikul esimene lumerookija leidis koogi hangest.

Unsent letters

2010-12-11T02:05:00.000+02:00

The last one was about the magical atmosphere when I arrived home. So much snow. So many shiny stars looking down. Apple, Thuja and Picea trees covered with soft snow blankets. Boots moving on the cleaned road and crunching. Lights in the window saying waiting you home.

Glogg to survive the storm

2010-12-09T20:40:00.000+02:00

Funny that this year all the shops are full of sweet earmuffs and last year there wasn't any.

Eat Pray Love

2010-12-08T01:02:00.001+02:00

Lõpuks. Lõpuks jõudsin seda vaatama. Olime K'ga ainukesed keset suurt kinosaali.

Liz Gilbert: In the end, I've come to believe in something I call "The Physics of the Quest." A force in nature governed by laws as real as the laws of gravity. The rule of Quest Physics goes something like this: If you're brave enough to leave behind everything familiar and comforting, which can be anything from your house to bitter, old resentments, and set out on a truth-seeking journey, either externally or internally, and if you are truly willing to regard everything that happens to you on that journey as a clue and if you accept everyone you meet along the way as a teacher and if you are prepared, most of all, to face and forgive some very difficult realities about yourself, then the truth will not be withheld from you.

Tulsi: What did I look like when I was happy?

Nüüd aga, Söö Maga Palveta, nagu enne ütles ühikakaaslane juhuslikult. Head ööd.

Hunting

2010-12-04T23:01:00.000+02:00

Täna, peale eilse sünnipäeva vahuveine, blonde päid, Giat, sinikat silma all, saunamaja, Johnny Deppi teisikut, aardekirstu, kadunud telefone, Sugarit, pikki sõite ja sildikesi taskus, sattusin juhuslikult vaatama Good Will Huntingut. Mässisin end pleedi sisse, jõin teed ja keeldusin, kui keegi kommi pakkus. Puges hinge, see film.

Ajasin kogemata veits teed ka pleedi peale. Õnneks mõlemad olid punased.

Records unplayed

2010-11-30T22:15:00.001+02:00

If I'm free, it's because I'm always running.

Jimi Hendrix