Wõõkend

Üksteist hetke sellest pimedast novembrikuu nädalalõpust, mil õdede-nelik käis Võrumaal.

Film, mille esilinastus pidi meie teada olema 11.11.11. kell 21 Võru kultuurimajas Kannel, kuid mille asemel oli hoopis küla kõige kõvema venna pidu, jäi meil reede õhtul vaatamata. Sujuski meie jaoks mõnusalt - liikusime koju ja veetsime närveldavad hetked jalgpalli vaadates ning juurvilju närides.
Läksime siis hoopis laupäeva õhtul seda filmi vaatama. Kai ja Valmar liitusid ka meiega. Täitsa lõpp tahtsin selle filmi ajal nii mõneski kohas öelda, aga vahva oli - ikkagi oma eesti asi.

Ma arvan, et see võis olla see hetk, kui kõik endale mõnuga pooljääs krevette sisse ajasid.

Laupäeva õhtune peo-eelne meigikool, mida Kelli läbi viis. Muidugi võõpasime end kõik korralikult üle. Ja kuigi ühtegi uut hilpu, mille me päevaselt kaltsukatiirult saime, selga ei pandud veel, olime endale saanud kena tagavara järgmisteks kordadeks. 

Kuuldes, et maja lähedal mäepeal ootab meid kohe eriti pikk neoontuledes auto, tuli seda sädelust ikka korralikult panna ju :)

Mundi talu tüdrukud Kütiorust, tagataustaks mängisid Tiiu lemmiklood ning auto veeres mööda väikseid augulisi kruusateid Piusale, ja mujale ning täitsa Võru linna välja.

Soe oli meil kõigil muidugi, missest, et Piusal tundusid esimesed lumehelbed maas olevat.

Väiksed õed, kes polegi ju väiksed tegelikult; või siis äärmisel juhul vastavalt vajadusele. :)

Pühapäev oli hall, aga kodune. Jõudsime sõita Võrust koju Ülase tallu, isadepäevakommid ja -kallid edasi anda ning siis Tallinnasse end pakkida. Kuskil poole maa peal tuli mulle isegi eluvaim tagasi sisse.

Aga see nädalavahetus oli vinge, ja need maagilised numbrid ning mõnusad seigad jäävad meelde.